Ettevõtlusküla tegevustes on õpilane sageli mängus osaleja. Ta teeb valikuid, suhtleb teistega, lahendab ülesandeid ja kogeb oma otsuste tagajärgi. Aga mis juhtub siis, kui talle antakse mängu juhtimise vastutus?
Seda uuris Margit Lott oma Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lõputöös, vaadeldes 11 Sauga Põhikooli 6.–9. klassi õpilast, kes tegutsesid Pärnumaa ettevõtlikkuse arenguprogrammis õppemängu Ettevõtlik Pere mängujuhtidena. Tegevusuuring toimus kahes tsüklis 2025. aasta sügisest kuni 2026. aasta kevadeni ning tähelepanu all olid õpilaste suhtlemis-, koostöö-, enesejuhtimis- ja probleemilahendusoskused.
Alguses ei ole kõige lihtsam mängu juhtida
Mängujuhi roll tähendab, et õpilane ei saa enam keskenduda ainult enda tegevusele. Ta peab selgitama teistele mängureegleid, vastama küsimustele, jälgima mängu kulgu ja lahendama olukordi, mis ei lähe plaanipäraselt.
Uuringu esimeses tsüklis tuli esile, et see tekitas õpilastes ebakindlust. Mõne jaoks oli keeruline teiste ees rääkida, teiste jaoks tekitas küsimusi, kas nad oskavad reegleid piisavalt hästi selgitada või mida teha siis, kui mängijad juhistest aru ei saa. See on oluline nüanss: mängujuhi roll ei eelda, et õpilane oskab kõike juba alguses. Vastupidi, roll ise loob olukordi, kus oma oskusi tuleb teadlikult kasutada ja täiendada.
Kordamine muutis suhtlemise lihtsamaks
Mida rohkem õpilased mängu läbi viisid, seda enesekindlamalt nad end tundsid.
Teises tsüklis kirjeldasid õpilased, et mängu juhtimine muutus loomulikumaks ning suhtlemine ja juhendamine lihtsamaks. Üheksa mängujuhti tõid eraldi välja, et praktiline tegevus aitas neil paremini suhelda ja teiste ees rääkimine muutus kergemaks.
Samal ajal muutus suhtlemine ka sisukamaks. Õpilased õppisid oma selgitusi vastavalt mängijatele kohandama ning märkama, millal tuleb midagi uuesti või lihtsamalt selgitada. Seega ei tähendanud parem suhtlemisoskus ainult julgemalt rääkimist, vaid ka oskust kuulata, märgata ja oma sõnumit vastavalt olukorrale muuta.
Mängu juhtimine õpetas ka üksteisele toetuma
Mängujuht ei tegutse üksi. Mängu sujuv läbiviimine eeldab, et mitu õpilast suudavad omavahel rolle jagada, infot vahetada ja vajadusel üksteisele appi minna.
Ka siin oli kahe tsükli vahel märgatav erinevus. Kui alguses keskendusid õpilased rohkem enda rolli mõistmisele ja mängu läbiviimise õppimisele, siis hiljem muutus koostöö sujuvamaks. Kümme mängujuhti tõid välja, et nad oskasid paremini ülesandeid jagada, üksteist toetada ja märgata, kui keegi abi vajas.
Õpilased hakkasid rohkem arvestama ka üksteise tugevustega. Kui keegi jäi mängu ajal hätta, reageerisid teised kiiremini. Nii muutus mängu juhtimine järjest enam ühise vastutuse kandmiseks, mitte lihtsalt enda ülesande ära tegemiseks.
Üks huvitavamaid muutusi toimus pingelistes olukordades
Mängu juhtides ei saa kõike ette planeerida. Mõni mängija ei kuula juhiseid, mõni ei saa mängust aru või tekib küsimus, millele mängujuht kohe vastust ei tea.
Uuringus kirjeldasid õpilased, et korduva kogemuse tulemusel oskasid nad sellistes olukordades järjest iseseisvamalt tegutseda. Kaheksa mängujuhti leidsid, et nad julgesid rohkem ise otsuseid teha ja suutsid erinevatele olukordadele kiiremini reageerida.
Veel kõnekam oli muutus selles, millele õpilased pingelises olukorras tähelepanu pöörasid. Esimestes tegevustes keskenduti rohkem sellele, et ise mitte eksida. Hiljem suudeti rohkem keskenduda mängijate juhendamisele ja mängu sujuvale kulgemisele. Õpilase tähelepanu hakkas liikuma iseenda hakkamasaamiselt sellele, mida olukord ja teised inimesed temalt vajavad.
Kui vastutus kasvab, kasvab ka valmisolek uusi olukordi proovida
Teises tsüklis vähendas juhendaja enda sekkumist ning andis õpilastele rohkem otsustusõigust rollide jagamisel ja tegevuste läbiviimisel. Õpilased viisid mängu läbi erinevas vanuses lastega ning lõpuks ka teise kooli õpilastele. Ülejõe Põhikoolis tuli neil mängu juhtida võõras keskkonnas ja suhelda endast vanemate õpilastega. See pakkus teistsuguse suhtlus- ja koostöösituatsiooni kui tuttavas koolikeskkonnas tegutsemine.
Veel üks samm oli pakkumise vastuvõtmine viia mäng läbi Tartumaa koolijuhtidele. Töö käsitleb seda näitena sellest, et õpilased olid valmis oma oskusi rakendama uues ja vastutusrikkamas olukorras.
Siin tuleb hästi esile ka uuringu teine oluline tähelepanek: õpilaste iseseisvust ei toetanud mitte juhendamise kadumine, vaid juhendaja rolli muutumine. Teises tsüklis oli täiskasvandu juhendaja rohkem toetavas ja suunavas rollis ning õpilastele anti rohkem võimalusi ise otsustada ja tegevusi juhtida.
Mida uuring Ettevõtlusküla jaoks näitab?
Margit Loti uuringu põhjal loob mängujuhi roll õpilastele võimalusi arendada suhtlemis-, koostöö-, enesejuhtimis- ja probleemilahendusoskust. Oluline ei olnud üksik mängukord, vaid korduv praktiline kogemus, vastutuse suurenemine ja võimalus pärast tegevust oma kogemust reflekteerida.
Uuringu üks huvitavamaid tulemusi ongi areng mängu juhtimise sees. Alguses vajab õpilane rohkem juhendamist, muretseb enda hakkamasaamise pärast ja otsib kinnitust. Kogemuse lisandudes muutub ta suhtlemisel kindlamaks, oskab teistega paremini koostööd teha, võtab rohkem otsuseid enda kanda ning suudab ootamatutes olukordades kiiremini tegutseda.
Seetõttu võib mängujuhi rolli vaadata kui üht järgmist sammu kogemusõppes: õpilane liigub mängus osalejast selle korraldajaks ja juhiks ning peab kasutama oma sotsiaalseid oskusi olukorras, kus neist sõltub ka teiste kogemus.
Margit Lott. „Sotsiaalsete oskuste areng mängujuhi rollis ettevõtlikkuse arenguprogrammis osalevate õpilaste näitel“. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, 2026.
Soovid pakkuda oma kooli või noortekeskuse noortele samasugust arenguhüpet?
Aitame tuua ettevõtlikkuse arenguprogrammid ja kogemusõppe sinu noorteni või õpetajateni.