Kui keegi oleks 2009. aastal öelnud, et üks plastikketas ja politseilindid viivad välja süsteemse ettevõtlusõppe arendamiseni, oleksime ilmselt naernud. Aga just nii see läks.
Ettevõtlusküla saab tänavu 15 aastaseks. Selle aja jooksul on toimunud mänguraha rahareform, monteeritavatest seintest on saanud linnakud Tartus ja Tallinnas, kuid mõned asjad on ikka meiega – esimesest liikuvast linnakust Addinoli tünn ja rahatoru joonis selgitamaks tulusid ja kulusid.
2010: esimene mäng, üks õhtu, üks juhend
Kõik sai alguse Juku liikluslinnakus, kus toimusid esimesed mängud juba enne, kui Ettevõtlusküla MTÜ ametlikult asutati. MTÜ registreeriti umbes aasta hiljem, 26. augustil 2011. Esimene mäng, Ettevõtlik Kodanik, oli üsna töötajakeskne: lapsed said mapi, mis ütles, kus ettevõttes nad töötavad ja millise ameti nad saavad, nt panga juht või ilusalongis juuksur. Päris esimestes mängudes otsustas üks poiss oma pangajuhi rolli täita nii, et istus nurgas ja luges terve mängu raha. Juhtimist selles suurt polnud, aga raha lugemine talle ilmselgelt meeldis.
Nii juhtuski, et esimese mängu järel läks Evelin koju ja kirjutas endale juhendi. „Mäletan, kui mäng lõppes ja mõtlesin, et sellisest mängust nad ju tegelikult midagi ei õpi. Läksin koju ja kirjutasin samal õhtul enda jaoks juhised.“
Sealt sündis põhimõte, mis kehtib siiani: mäng vajab korralikku sissejuhatust ning vahe- ja lõpuanalüüsi, sest muidu jääb kogu õppimine seosteta lustimiseks.
2011: kui Juku keskus ütles, et liikluslinnak läheb kinni ja tuli hakata uut kohta otsima
Tartu linnavalitsus tellis mängud ettevõtlusnädalaks. Juku keskuse Liikluslinn, mille eripärasid arvestades olime oma mängu loonud, ei saanud meie broneeringut kolimise tõttu enam vastu võtta. Plaan B tuli kokku panna vähem kui kahe nädalaga. Evelin kirjeldab, kuidas see välja nägi:
„Mehis leidis, et Eesti Rahva Muuseumist saab laenutada näituseseinad. Need katsime kangaste, erinevate ettevõtete reklaammaterjalide ja rekvisiitidega, mille Mehis suutis kiirelt ettevõtetelt küsida. Sealhulgas olid mängus isegi politseilindid, mille pidime hiljem arusaadavatel põhjustel tagasi andma.“
Sellest ajast on pärit ka Addinoli tünn, mis on kõigist esemetest, mis 15 aasta jooksul on tulnud ja läinud, ainuke, mis on jäänud meiega kaasa käima siiani.
Plastikketas: esimene katse digilahenduse suunas
Enne äppe ja platvorme oli Ettevõtlik Kodanik mängus vihik, mis andis juhised, mida mängija tegema pidi. Lehte pidid kõik mängus olijad keerama korraga, sest igale etapile vastas üks lehekülg. Ettevõtlik Pere mängu jaoks mõtlesime välja esimese liikuva lahenduse – plastikketas, mille peale olid ülesanded trükitud ja täita tuli ülesannet, millele nool osutas, kui ketas seisma jäi. “Meie oma õnneratas, mida keerutades saadi teada, kuhu raha kulub või kust seda juurde tuleb. Just sealt on pärit põhimõte, et mängus peab olema ka natuke õnne ning mõned ülesanded toovad raha juurde,” meenutab Evelin.
Kettad osutusid mitte väga vastupidavaks lahenduseks, mistõttu tuli neid korduvalt remontida ning saadi aru, et oleks vaja paremat lahendust. Paremat lahendust vajas ka Panga roll mängus. Legend, et Pank on kõige raskem ettevõte mängus, on pärit just sellest ajast, sest pankurid pidid paberil pidama kõigi mängijate kontode arvestust ja see oli väga mahukas ning palju mänguaega rööviv pudelikael. See sundiski rakenduse loomisele mõtlema.
Jaaf: mänguraha, mis oli natuke liiga võõras
Alguses oli kasutusel trükitud mänguraha, mida nimetati Jaafiks, mis tuli Junior Achievementi mänguraha nimetusest, sest õpetajad, keda mängude loomisele appi kutsusime, olid kõik JA programmide õpetajad. See tundus tookord loomulik, aga praktikas läks teisiti. Evelin selgitab: „Jaafidest loobusime, sest lastele oli see ühik võõras, selle selgitamisele kulus palju aega ja lõpuks ikka rääkisid kõik eurodest. Otsustasime edaspidi loobuda üldse rahale nime andmisest ning väikeses Ettevõtluskülas toimus rahareform, mille tulemusena muutus raha välimus ja suurus. Mõnel õnnelikul õnnestub tänaseni saada messidel 500 Jaafiseid reklaamrahatähti, sest neid sai trükitud suurem kogus ja info sellel ei ole aegunud.”
Kuigi pikalt sai räägitud, et rahadel tuleb nimi ära võtta, tuli päriselt muudatus koos mängu karpide tootestamisega ja nii nagu iga rahareformiga, oli ka meil üleminekuaeg, kui mängukarpides ringles juba uus raha, aga linnakus mängiti veel vana rahaga.
2016: linnaku avamine Tartus
Enne püsivat linnakut käidi mängudega koolides kohapeal: aksessuaarid banaanikastides, seinad isetehtud pleksiklaasist ja terve linnaku ülespanek koos kokkupakkimisega võttis kaks tundi, iga kord uuesti. Kui otsustati sellest loobuda, olid mõned kliendid pettunud, sest harjumus oli, et Ettevõtlusküla tuleb ise kohale, kuid jätkamine oli meie jaoks mõeldamatu, sest me saime aru, et see hakkab tervisele ning võtab meilt aja, mida soovisime arendusele panustada.
Linnak oli suur unistus algusest peale, kuid raha selle jaoks ei olnud. Uks avanes, kui Rein Lemberpuu hakkas Narva mnt 3 Spark HUBi jaoks hoonet renoveerima. Rein renoveeris maja kontseptsiooniga muuta see Tartu ettevõtlust toetavaks keskuseks, ehitas selle enda vahenditega ning lõi sinna ka Eestis ainulaadse konverentsiruumi, mis nägi välja nagu raekoja plats, kuid oli ühtlasi kujundatud nii, et see sobis Ettevõtlusküla mängudele.
Evelin meenutab linnaku avamispäeva: “See oli klassikaline viimase minuti tormamine: pool tundi enne külaliste saabumist olid ehitajad veel redelitel, mina pühkisin samal ajal riiuleid tolmust puhtaks ja sättisin mööblit ning aksessuaare paika. Ühest uksest tulid juba külalised sisse samal ajal, kui tagauksest lahkusid ehitajad viimaste tööriistadega.”
Suurem osa linnakusse tulevatest klientidest ja huvilistest arvavad, et neil endalgi on samasugust füüsilist ruumi vaja, et mänge läbi viia, kuid tegelikult ei ole. Mänguvahendid ja oskusliku juhendaja loodud seosed päriseluga on see, mis päriselt on oluline ning mängude läbiviimiseks ei ole üldse vaja kogu seda nänni, mis linnakus emotsioone aitab luua. Samas on rõõm ikka kui noored ütlevad, et koolis mängisime ka aga linnakus on ikka ägedam ja rohkem päris. Selleks need ju loodud ongi.
Tänaseks on Ettevõtlusküla nagu lego klotside kast
15 aasta jooksul on Ettevõtlusküla liikunud ametite õpetamiselt inimeseks olemise juurde. Ettevõtlikkus ja rahatarkus on tänaseks tööriistad, mitte eesmärk omaette, sest lastele ja täiskasvanutele loevad lõpuks kõige rohkem enesejuhtimine ja meeskonnatöö. Evelin sõnastab selle nii:
„Võid olla kui tahes tark raha säästmises, turuanalüüsis või investeerimises, aga tegelikult loeb lõpuks see, kes sa oled inimesena, kuidas suudad juhtida oma emotsioone ning kuidas oskad teistega koos ideid teostada.”
Praegust hetke kirjeldab ta Lego kastina: „Pikalt tundsin, et midagi on veel puudu tervikust, kuid täna tunnen, et kõik vajalikud klotsid on olemas ja küsimus on, millise kuju ma neist tahan luua. Viimased tervikust puudu olnud koltsid ongi just meeskonnatöö rollid ja suhtlusmustrid konfliktide korral, sest ettevõtluses võib olla palju muutujaid, kuid statistika näitab, et enamasti surevad suured ideed just sassi läinud suhete ja pidevalt korduvate suhtedünaamikate tõttu. Miks mitte siis neid teadmisi juba väga varases eas kujundama hakata ja mis on veel parem, kui teha seda raha ja ettevõtlusega mängides, sest just need on kohad, kus kõige kiiremini hoiakud nähtavale tulevad.“
15 aastaga on Ettevõtluskülast saanud palju enamat kui mängude sari. Ja see on alles algus.
