Pahupidi kool


ehk kuidas rollide muutusega koolis tagada paremat lõpptulemust

Tänasel tööturul on vaja kriitilist mõtlemist, oskust näha tervikpilti, planeerimis-, aja efektiivse kasutamise, suhtlemis-, koordineerimis-, juhtimisoskusi ja nii edasi. Olen veendunud, et kõiki neid oskusi on võimalik koolis õpetada ilma, et jääks omandamata see, millele siiani on rõhku pandud. Ümberkorraldus tähendaks seda, et vastutus õppimise eest läheb õpilasele. Mitte õpetaja ei ole see, kes peab kodus õppima ja klassi ees nahast välja pugema vaid klassiruumis toimuva korraldamine ja läbi viimine läheb õpilaste käsutusse. Õpetaja on nagu mentor, kes õigel hetkel annab ülesande ja tõmbab klassi tagant otsast niite. Mida need lapsed tegema peaksid? Lapsed peavad kodus töövihiku asemel valmistama ette ühe osa järgmise päeva teemadest. Ülesanded võiksid olla nii üksikule õpilasele kui meeskondadele. Õpilase valida võiks olla ka see, kuidas klassikaaslastele mingit teemat tutvustatakse. Kas sellest räägitakse, või kasutatakse abivahendeid – nt teatrimeetodit, mängu või videot. Iga tund on keegi, kes vastutab kogu klassitunni kordamineku eest ja õpetaja ülesanne on jälgida, et vastutuse koorem ülejõukäivaks ei muutuks.

Mis minu silmis sellise ümberpööramise tulemusena tekiks, on esiteks õpilase oma huvi õppida, sest keegi ei taha kogu klassi ees läbi kukkuda. Jälle üks õpetaja rolle sellest tulenevalt oleks läbikukkumisi analüüsida ja teha sellest õpikogemus. Teiseks tekkiks sellistest ülesannetest nii individuaalsete võimete, kui meeskonnatöö tegemise oskus. Mis veel parem, ajapikku saab noor aru, milline tööstiil talle paremini sobib. Kolmandaks tekib säärases mudelis võimalus treenida nii iseenda kui kogu klassitäie inimeste juhtimist. Jälle on võimalik saada kogemus, kas see üldse sobib ja õppida inimestega töö eripärasid. Taolise meetodi kasutamise loomuliku kõrvalsaadusena tulevad ka planeerimine, aja efektiivne kasutus ja koordineerimine.

Ettevõtlusküla kogemusi silmas pidades võib öelda, et mida nooremad, seda enam on õpetajat vaja laste selja taha, neid toetama Rõhutan, mitte ära tegema, vaid toetama. See ei ole kerge, sest me oleme harjunud mudeliga, kus õpetaja räägib ja lapse küsimusele vastatakse poolautomaatselt. Meie rakendame psühholoogiast tuntud palli tagasi viskamise meetodit. Kui laps küsib, siis me küsime sama küsimuse tagasi ja tihti selgub, et laps tegelikult teadis midagi ka ise sellest, kaaslased teadis midagi ja juhenaja roll on need teadmised tervikusse paigutada. Majandusteemadest rääkides näeme koguaeg, et lapsed teavad väga palju aga nende teadmised on kildudena kogutud ja nad ei oska neid omavahel seostada.

Eelnevalt kirjeldatud meetodit võiks katsetada näiteks majandustundides.Kui keegi seda teeb, siis ootan põnevusega tagasisidet, kuidas see teil on õnnestunud ja milliseid vigu peaks vältima.